Aktiivset relvakonflikti teise riigiga on üldiselt peetud üheks "rahva eluvõimet ohustavaks" olukorraks. Seda mainitakse selgesõnaliselt Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 15 kui hädaolukorda, mis võib õigustada erandi tegemist konventsiooniga ettenähtud õigustest. Ka Eesti põhiseadus nimetab "sõjaseisukorda" ühe olukorrana, kus võidakse piirata isikute õigusi ja vabadusi.
märge Relvakonflikte on kahte tüüpi – rahvusvaheline ja siseriiklik. Rahvusvaheline relvakonflikt leiab aset kahe riigi vahel. Siseriiklik relvakonflikt on konflikt valitsusvägede ja ühe või mitme relvastatud rühmituse vahel või rühmituste endi vahel samas riigis. Sisekonflikt ei õigusta automaatselt inimõigustest erandi tegemist. Seda, kas siseriiklik relvakonflikt on nii tõsine, et ohustab rahva eluvõimet, tuleb hinnata igal üksikul juhul eraldi.
Eestis reguleerib võimalikke põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid rahvusvahelise konflikti ajal riigikaitseseadus. Isikute õiguste ja vabaduste piiramine sisekonfliktide ajal on reguleeritud erakorralise seisukorra seadusega.
Relvastatud tegevus peab tavaliselt toimuma inimõigustest erandeid tegeva riigi territooriumil. See, et riik osaleb relvakonfliktis või täidab sõjalisi missioone välismaal, ei tähenda, et selles riigis on hädaolukord.
Rahvusvaheline humanitaarõigus
Sõda ei tähenda, et reeglid ei kehti ja inimõigused jäävad sisuliselt kaitsmata. Relvakonfliktid on hõlmatud rahvusvahelise humanitaarõigusega, mis muuhulgas reguleerib seda, millised on konflikti osapoolte kohustused kaitsta konfliktis aktiivselt mitteosalevate inimeste põhilisi inimõigusi. See kaitseb tsiviilisikute, sõjavangide, haavatute ja haigete võitlejate, abipersonali, okupeeritud aladel viibivate inimeste ja muude inimrühmade õigusi ja ohutust, kes ei osale aktiivselt relvakonfliktis, kuid võivad viibida konfliktipiirkondades.
Rahvusvaheline humanitaarõigus ja inimõigused võivad kehtida samal ajal. Mõnikord need kattuvad, kaitstes samu õigusi samal tasemel. Näiteks keelavad nii rahvusvaheline humanitaarõigus kui ka inimõigused piinamise igal ajal ja kõigi isikute suhtes.
Mõnel juhul võib inimõiguste asemel kehtida rahvusvaheline humanitaarõigus. Näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 15 ei luba teha erandit õigusest elule, välja arvatud inimeste hukkumine õiguspärase sõjategevuse tagajärjel. Seega võivad riigid sõja ajal rikkuda õigust elule, kui see on rahvusvahelise humanitaarõigusega lubatud.
Muudel juhtudel kehtivad inimõigused relvakonfliktide ajal jätkuvalt ja neid tuleb järgida niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus rahvusvahelise humanitaarõigusega.