Vaenukõne soodustab vihkamist või vägivalda isikute või gruppide vastu, põhinedes nende gruppide teatud omadustel. Vaenukõne ei ole väljendusvabaduse all kaitstud. See tähendab, et riik võib vaenukõnet seaduste alusel ennetada ja selliste väljenduste eest karistada.
Definitsioon
Vaenukõne on ükskõik mis vormis vaenule ja vägivallale üleskutsumine, levitamine või õigustamine üksikisiku või grupi vastu, põhinedes teatud omadustel, nagu näiteks rassil, rahvuslikul kuuluvusel, sool, vanusel, seksuaalsel sättumusel, veendumustel või tervislikul seisundil.
Mida võib pidada vaenukõneks?
Seda, mida saab vaenukõneks pidada ja mida mitte, lahutab õhuke piir. Seetõttu on oluline vaenukõnet hoolikalt eristada teistest solvavates, ebapopulaarsetest või ekstreemsetest vaadetest ja väljendustest. Näiteks võib väide käia vastu enamuse arvamusele, seda võidakse pidada solvavaks ja see võib tunduda vihkav, kuid see ei pruugi üles kutsuda vaenule või vägivallale. Loe lisaks selle kohta, kuidas vaenukõnet ära tunda.
Väljendusviisid
Vaenukõne hulka huuluvad mitte ainult avalikud verbaalsed väited, vaid see võib olla väljendatud ka teistel viisidel, näiteks piltidena, filmidena, karikatuuridena jne.
näide Televisiooniintervjuu, kus Aafrikast pärit immigrante võrreldakse ahvidega või artiklite seeria, milles kujutatakse teatud etnilist gruppi kurja juurena riigis ja kutsutakse üles vägivallale selle grupi suhtes.
On oluline mõista, et vaenukõne võib väljenduda mitmetel erinevatel viisidel, muuhulgas Internetis. Online-vaenukõne levib ja seda võimendatakse ning selle tagajärgi alahinnatakse. Internetikasutajad arvavad, et kui nad levitavad vaenukõnet, siis on neil teatav karistamatus ja nad on kaitstud tänu anonüümsusele. Selline arvamus pole aga õige, kuna avalikul võimul on võimalik rakendada vajalikke abinõusid, et võidelda vaenukõne vastu ka online-keskkonnas.
näide Isiklikke ähvardusi ja solvanguid sisaldavad kommentaarid uudisteportaali artikli juures, mis on suunatud isikutele, kes on artiklis mainitud.
Vaenukõne vs. väljendusvabadus
Vaenukõne ei vasta demokraatliku ühiskonna põhiväärtustele, kuna see soodustab sallimatust, vaenu ja vägivalda teiste inimeste vastu. Riigil on kohustus kaitsta kõigi ühiskonnas elavate inimeste õigusi ja väärikust ja säilitada sotsiaalset rahu. Selle tagamiseks peab riik ära hoidma vaenukõnet, sallimatust ja diskrimineerimist. Seega ei riku vaenukõne piiramine väljendusvabadust.
Väärteod ja kuriteod
Enamikes Euroopa Liidu riikides on vaenukõne karistusõiguslikult reguleeritud ning seda saab seaduste alusel nii ennetada kui toimumise korral karistada. Eesti karistusseadustik sisaldab vaenu õhutamise keelu sätet. Samas sisaldab see säte ka piiravat nõuet, mille kohaselt on keelatud üksnes selline vaenu õhutamine, millega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Vaenu õhutamise eest karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga (väärtegu). Kui vaenu õhutamisega on aga põhjustatud inimese surm, tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või kui see on toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, siis võib karistus olla kuni kolmeaastane vangistus (kuritegu).
Vaenukõnet sisaldavates kriminaalasjades ei pruugita süüdi mõista üksnes autoreid. Inimest võib vastutavaks pidada ka vaenukõne levitamise eest, kui ta seda sõnumit toetab. Näiteks pakkudes platvormi sõnumit avaldades või seda levitades.
Loe rohkem vastutuse erinevate vormide kohta.
Kahju hüvitamine
Vaenukõne ohvritel on õigus nõuda rahalist hüvitist selliste väljenduste autoritelt või levitajatelt kriminaalmenetluse ajal, ja ka esitada eraldi tsiviilnõue, kui nende nõudeid ei rahuldata kriminaalmenetluse käigus täiel määral. Loe lisaks selle kohta, kuidas kaevata, kui usud, et oled olnud vaenukõne ohver.